Kirik künka peal
Iisaku aleviku kohal kõrgub künka peal uusgooti stiilis luteri kirik. Hoone on ehitismälestis ja seda kasutab EELK Iisaku kogudus. Kiriku lugu on aga palju vanem kui praegune hoone ning see peegeldab hästi kogu Alutaguse ajalugu: hõredalt asustatud metsamaa, kus kirikuõpetajal oli pikk tee tulla ja kus kogukond pidi oma pühakoja eest ise seisma.
Jõhvi kihelkonna äärealal
Muinasajal kuulus Peipsi põhjakalda soode ja metsade rikas ala valdavalt Alutaguse kihelkonda. Kiriklikult kuulus Iisaku pikka aega Jõhvi kihelkonda. Jõhvi kirikuõpetajal oli läbi paksu metsa siia tülikas ja pikk maa tulla, mistõttu otsiti võimalust, et keegi saaks rahvast kohapeal teenida.
1650. aastal pandi Iisakus ametisse õpetaja Clemens Goldberg, kes oli seni teeninud Pühajõe kogudust. Järgmised õpetajad teenisid korraga nii Pühajõe kui ka Iisaku kogudust ning olid otsekui rändjutlustajad kihelkonna äärealadel. Pärast Põhjasõda ei olnud enam sedagi.
Lühikesed katsed 18. sajandil
18. sajandi keskel oli Iisakul lühikest aega taas oma õpetaja. 1738. aastal tuli siia pietistlik vaimulik Johan Georg Borge, kuid juba kolme aasta pärast läks ta Simunasse. 1741. aastal ordineeriti Iisaku koguduse õpetajaks Otto Reinhold Holtz, kes samuti lahkus mõne aasta pärast. Kuna kirikuõpetajad vähese palgaga ära elada ei suutnud, sai Iisakust 1744. aastal taas Jõhvi abikogudus. Jõhvi õpetaja käis siin iga kolme nädala tagant ja ülejäänud pühapäevadel pidas jumalateenistuse kohalik köster.
Kahe usu vahel
Iisaku rahva kohta öeldi, et nad on küll luterlased, kuid käivad vene moodi riides, kannavad ristikesi kaelas ja löövad vene moodi risti ette. Vene kirikusse sattudes panid nad küünlaid pühapiltide ette. Sellepärast kutsuti neid poluvernikuteks ehk pooleusu rahvaks. See detail näitab, kui tihedalt olid Peipsi ääres läbi põimunud eesti ja vene kultuur.
Masingute köstrisuguvõsa
Kirikuelu muutus stabiilsemaks, kui umbes 1770. aastal asus köstri kohale Andreas Masing. 1809. aastal sai köstriks tema poeg Jakob Masing ja hiljem pojapoeg Paul Eduard Masing. 1810. aastal ehitati Iisakusse ka vennastekoguduse palvemaja, mille eestseisjaks oli köster Jakob Masing.
Esimene kivikirik ja oma kihelkond
1845. aastal alustati vana ja väikese puukiriku asemel uue ja suurema pühakoja ehitust. Iisaku kivikirik pühitseti 18. augustil 1846. Järgmisel aastal palus Iisaku mõisnik Georg von Brevern Eestimaa Rüütelkonnalt abi pastoraadi ehitamiseks.
Pärast pikki nõupidamisi lepiti 7. oktoobril 1864 kokku uue kihelkonna piirid ja vaimuliku töötasu. Tudulinna kabel koos Tudulinna, Oonurme, Rannapungerja, Lemmaku ja Kauksi külaga arvati uue Iisaku kihelkonna osaks. Nii sai Iisaku lõpuks iseseisvaks kihelkonnaks.
Hippius ja Hansen
1867. aastal tuli koguduse õpetajaks Rudolph von Hippius. Tema esimene töö oli kihelkonnakooli asutamine. 1868. aastal kutsus ta koolmeistriks Robert Hanseni, kes pidas seda ametit 43 aastat. Hansen asutas Iisaku segakoori, pasunakoori ning muusika- ja kirjandusseltsi. Hanseni koorid laulsid mitmel üldlaulupeol ja 1882. aastal kirjutas ta viisi Lydia Koidula sõnadele „Ema süda“. Samal aastal saabus kirikule ka altarimaal, millel on kujutatud Kristuse ülestõusmist.
Tulekahju 1893
Laupäeval, 6. veebruaril 1893 põles Iisaku kirik maha. Arvati, et tuli sai alguse korstnast. Tornis sulas kirikukell, mis oli kogudust kutsunud 222 aastat. Õnnestus päästa altarimaal, tekstiilid, kroonlühtrid ja oreliviled. Kogudus oli väike ja rahaliselt nõrk, mistõttu tundus uue kiriku saamine kauge unistusena.
Uus kirik vähem kui aastaga
Annetusi tuli aga lähedalt ja kaugelt nii palju, et 23. juulil 1893 võis alustada ehitusega. Uus kirik pühitseti 24. aprillil 1894. Kiriku pühitses Eestimaa kindralsuperintendent Leopold Hörschelmann. Pühtitsa kloostrilt saadi kingituseks väike kirikukell, mis on ilus näide naabrite heast läbisaamisest. Aasta hiljem osteti Saksamaalt orel, mille ehitas Heinrich Voit oma poegadega. Orel on tänini algsel kujul heas korras.
Arhitektuur
Wikipedia kirjelduse järgi on kirikuhoonel massiivne telkkiivriga läänetorn, teravkaarsed aknad ja tugipiilarid ning teravatipulised portaalid. Ka sisustus on uusgooti vormides. Kantslil on kuut apostlit kujutavad maalid, mille autor on Melanie Kukk-Rahamägi (1957).
20. sajand
1924. aastal sai õpetajaks Volemar Kuljus, kelle vabameelsed jutlused ärritasid konsistooriumi. Kogudus registreeris end mõneks ajaks iseseisvana ja alles 1934. aastal võeti Iisaku taas EELK koguduseks. 1937. aastal tehti kirikus põhjalik remont. Konsistoorium tagandas ta 1925. aastal ajutiselt ametist, kuid kuna noor õpetaja oli populaarne, otsustas koguduse täiskogu end iseseisvana registreerida ja siseministeerium kinnitas põhikirja. 1937. aasta remondil värviti lagi valgeks ja lühendati lõunapoolset rõdu. 1950. aastal Kuljus arreteeriti, kuid pärast vangilaagrist vabanemist naasis ta Iisakusse ja teenis kogudust surmani. Tema äraolekul teenisid kogudust noored vaimulikud Elmar Promen ja Kuno Pajula.
Tänapäev
1988. aastal ordineeriti koguduse õpetajaks Avo Kiir. 1991. aastal tagastati kogudusele köstrimaja ja 1993. aastal sai kirik uue katuse. 2026. aastal tähistati Iisakus koguduse 160. ja kirikuhoone 180. sünnipäeva.
Pastoraat ja kogudus
1855. aastal ostis kogudus Iisaku mõisalt 70 hektarit maad ja 1866. aastal algas sellel maal pastoraadi ehitus. Pastor Hippiuse abikaasa andis Iisakus arsti ja apteekri puudumisel ka meditsiiniabi. Pärast Hippiuse surma sai uueks õpetajaks Albert Intelmann, kes teenis kogudust samuti kuni surmani. Vennastekoguduses oli 1886. aastal ametis 12 lugejat ja väike kogudus kasutas oma vana palvemaja ka 20. sajandil.
Külastajale
Kirik asub Iisaku aleviku keskel ja on hästi nähtav Jõhvi–Tartu maanteelt. Jumalateenistuste ja lahtiolekuaegade kohta saab infot koguduselt. Kirikukülastuse saab ühendada Iisaku kihelkonnamuuseumi ja vaatetorniga. Kirikus käitu vaikselt ja austa jumalateenistusel osalejaid.
Allikad: EELK e-Kirik, „Koguduse lugu: Iisaku“, EELK e-Kirik 2026, Vikipeedia: Iisaku kirik. Andmed on kontrollitud oktoobris 2026.